Sööks vist terve grillitud põrsa, kui see taldrikul oleks
Tegelikult on ju kõik hästi, ma olen kergem kui alustades, välja muidugi ei paista, aga ma muudkui korrutan endale, et enesetunne on hea. On ta jah! Mul on selline uni keset päeva, et jään lausa nõusid pestes magama. Mul on selline isu magusa järele, et endiselt roniks mööda seinu üles. Ma pole kordagi vääratanud , aga mul on meeletu nälg, alalõpmata. Ma olen võimeline vist terve grillitud põrsa ka korraga ära sööma, kui see mul vaid taldrikul oleks.
Peekon ja muna - tänan ei. Ma olen tõsiselt tüdinud - köögi koristamisest :). Varem, kui ma ei söönud nii tervislikult:), kulus mul hommikusöögijärgseks koristuseks 20 minutit, nüüd aga 45. Kööki koristan ma ajal, mil väikemees magab ja ta magab ainult napi tunni, seega jääb mul iseendale olemise aega vaid 15 minutit. Koristamata ka jätta ei saa - see peekoni ja muna praadimise hais on lihtsalt jälk ja see rasv, no seda on igal pool. Võiks ju köögiukse kinni panna ja lihtsalt ignoreerida? Ei saa, sest see segab elamist. Ma ei saa juua rahus kohvi ja iseendaga olla, kui mul on pliidil pesemata pann ja rasvapritsmed. Öäk! No ja see hais. Võibolla sellepärast mu kaal viimased päevad seisabki, et ma pole enam muna ja peekonit praadinud? Olen teinud hoopis hommikusöögiks salatit, umbes sellist: avokaado, keedetud muna, porru, paprika ja selle siis vastavalt kas oliivõliga või lusikatäie majoneesiga maitsestanud, peale veits peekonikuubikuid ka (meil müüakse neid siin
ready to eat kujul). Siis ma olen teinud täidetud mune: munakollase sisse võid ja oliive, kõik kenasti kombaini, prr, prr ja valmis ongi. Rasvakohv on endiselt menüüs, olen jõudnud isegi proovida kolme erinevat kookosrasva. Tuunikalasalatit olen ka hommikus söönud: tuunikala, keedetud muna, porru. Ja siis ma söön terve päev ning helistan abikaasale ja küsin ega tal kõht tühi pole. Väidetavalt pole. Nii mõnelgi hommikul ei söö ta üldse, joob vaid rasvakohvi ja kõik. Väljudes kinnitab, et tal pole tõesti kõht tühi. Ta teeb päev otsa rasket füüsilist tööd ja õhtul teatab, et otseselt nälga pole, aga nüüd juba sööks küll. Ja siis ta sööbki maksimaalselt 2 tükki liha, veits rohelist ja joob vett kõrvale. Ta on kaotanud kaalu üle 5 kilo ja see paistab välja ja tal on enesetunne hea- ta pole väsinud, tal ei valuta pea ja tal pole nälga ega ka magusaisu. Absoluutselt ebaaus. Ma tõesti kardan, et ühel päeval kaalun temast rohkem.
Eile oli emadepäev- minu soov oli seaduseks (tegelikult on minu soov alati seaduseks) ja nii me kodus ei passinud. Siiski oli kodust lahkumine kuidagi väga ekspromt,hommikul üheksa ajal, pidime minema vaid korraks nn kirbukale, kuid siis leidsime end juba vanavara laadalt, muuseumist, koerte varjupaigast, hüppasime toidupoest ka läbi ja koju jõudsime kuue paiku õhtul. Suurem laps jõudis end laadida krõbinate ja piimaga, väikemees sõi putru, mina oma avokaado,muna jne salatit ja jõin rasvakohvi, abikaasal oli tegemist vankri pakkimise, autokummide kontrollimise jms, süüa ta ei tahtnud ja kohvi juua ei jõudnud, sest olime juba uksest väljas. Lõuna paiku söötsin väikemeest ja suurem laps ajas sisse suhkruvatti. Kirbukalt jõudis osta kuuma kakao ja ühe
donutsi ka, see oli siis hommikusöögi lisa krõbinatele. Kella kolme paiku oli selge, et me niipea veel koju ei jõua. Sundisin oma meest sööma ja pika hambaga sõi ta kaks grillitud kanakintsu, mõlemad võtsime ka ühe kohvi. Õhtul tegin kodus grillribi, terve suur ahjuplaat oli täis.Suur laps näris paar ribi ja sõi salatit ning kaanis meeletult mahla, abikaasa tõstis peopesa suuruse tüki taldrikule, sõi selle ära ja väitis, et kõht on nii täis, et ei jõua liigutadagi. Ebanormaalne! Kui ma köögis süüa tegin, sõin ma kaks grillkanakintsu ja enne kui ma ribi lauale viisin, olin sealt endale juba tüki hauganud ja lauas muidugi tõstsin veel. Hommikust salatit oli ka veidi alles ja ma sõin seda ka. Ribi oli tõesti palju ja ma juba rõõmustasin, et täna polegi vaja süüa õhtuks teha. Ja ja - kes ribi ära sõi? Mina muidugi! Kuskil kella kümne paiku täna hommikul tundsin, et kõht on tühi. Tegin rasvakohvi ning praadisin võis ahvenat (250 g tükk). Kohvi jõin ära, kala veits näksisin ja lennutasin toidujäätmetesse - kohe üldse ei maitsenud. Ja siis ma käisin kapi kallal, võtsin veits juustu, natukese aja pärast väikse tüki ribi siis natukese aja pärast jälle tüki juustu, siis tegin endale ühe musta kohvi, siis sõin ühe keedetud muna, siis närisin jälle ribi. Viimaks potsatasin arvuti taha, et ma ometi kogu aeg ei sööks. mul pole kõht tühi , aga ma ainult sööks ja sööks ja sööks ja vist jääkski sööma. Ime siis, et kaaluakaotus on just sealmaal, kus ta on, kui ma nii palju söön! Hea, et juurde poel vähemalt tulnud. No see uni - isegi kohv ei ärata!
Võiks ju võtta oma väikemehe ja rulluisud alla panna ja õue minna, siis ma vähemalt ei sööks vahetpidamata. Ma lihtsalt ei viitsi ja ma pole ka suurem asi rullitaja - harjutajast pidavat saama hea harjutaja, aga mul on ikka maa külmand või siis kärss kärnas. Mul on väga head uisud ja siin lähedal ka päris hea tee uisutamiseks, vihma ka enam ei saja. Võiks ju? Väikemees magab :), ei raatsi teda äratada, pärast on viril pool õhtut.
Ma vist jäängi elu lõpuni paksuks ja arvestades seda, mida kõike ma täna olen endale sisse ajanud, siis vist ikka olen vääratanud ka.
