Mina olen Seila - ilus, tark ja orav :).Palju uskumatut, kummalist, põnevat ning  elumuutvat on juhtunud viimastel aastatel ning korraga kirja panna on  seda raske, raske on isegi otsustada, millest siis ikkagi alustada. Alustan sellest, et viimaks ometi käis KLÕPS.

Minu KLÕPS

Minu tuttavad, kes on olnud hädas oma kehakaaluga ja saavutanud oma soovkaalu ning seda ka hoidnud, on vastanud küsimusele, et kuidas neil see küll õnnestus - neil käis lihtsalt KLÕPS.  No mul on ju ka neid klõpse käinud. Esimene klõps käis siis, kui 80 kilogrammi kaalusin. Appikene! Minu pikkuse juures, mis on kõigest 164 sentimeetrit, on selline kehakaal  pehmelt öeldes koormav. Alustasin kaalujälgimist ning liitusin Kaalujälgijate grupiga, lugesin hoolikalt punkte, kaalusin toitu, käisin kord nädalas grupis ja nii mitu kuud järjest. Tulemus   - suur, ümmargune null. Kaalu juurde ei tulnud, aga alla ka ei läinud. Nälg oli pidevalt ja just magusa järele. Oh, ma armastan magusat! Mulle meeldib väga küpsetada ja võin öelda, et olen selles kuramuse hea. No ja kui juba on küpsetatud, tuleb ju seda ka nautida. Teine klõps käis siis, kui sain oma esimese lapse- imetades kilod kadusid kui nõiaväel ja aastajagu oli minu suurusnumber 10, siis aga ühel hommikul ei mahtunud enam teksad jalga, isegi mitte paar numbrit suuremad. Tõesti, õhtul võtsin oma nr 10 teksad jalast ja hommikul neid enam jalga ei saanud. Toitusin enda meelest õigesti, liikusin palju jalgsi ja kilod muudkui tulid ja tulid ja tulid ja jäidki tulema. Jo-jo   kestis 5 aastat, normaalkaalus polnud sel ajal kordagi, kuid kaalukõikumine oli pidevalt +/- 20 kg.
2011 aasta veebruaris oli mul see -20 kg jo-jo etapp ning ostsin endale pruutkleidi, suurus12, samal aastal, juuli viimasel päeval, kui abiellusin, oli minu kleiti kolm korda ümber õmmeldud ning pulmapäeval kandsin kleiti suuruses  20. Sama aasta hilissügisel otsustasin - saagu, mis saab, aga nii edasi minna ei või. Läksin trenni, vesiaeroobikasse. Oi, kuidas mulle seal meeldis. Kaal vist isegi veidi langes, igatahes enesetunne trennis ja pärast oli väga hea, aga pidevalt oli nälg ja meeletu magusaisu. Ja igatsus. Parim igatsuse ravim minu puhul - pleed, telekas ja liiter jäätist, törts nuttu ka. Ja siis jälle trenni. Ega ma midagi erilist saavutanud, kuid  ma püüdsin. Siis ma kolisin Eestist ära. Esimesed pool aastat ei mõelnud ma oma kehakaalule, muretsemiseks oli küll põhjust, kuid ma lihtsalt ei teinud seda, nii palju muid tegemisi oli.
Eelmisel suvel sai minust jälle noor ema. Juhuu, imetades kaovad kilod! Lootus tuli tagasi. Lootus, et minust saab veel asja ning ma muutun vaalast luigeks. Esimesed kuus kuud kõik toimiski. Ostsin endale järjest väiksemaid riideid ja andsin endale aru - tasa ja targu. Midagi erilist kaalualandamiseks ei teinud, kuid valimatult kõike endale sisse ka ei vohminud. Teksad suuruses 16 polegi ju nii halvad, titt on ju alles väike, magamata ööd, vanust ka juba omajagu. Nii leidsin endale vabandusi ja nii ütlesid ka tuttavad ümberringi.
Ja nälg sai võitu, laiskus ka. Suurem laps hakkas üksinda koolis käima, bussiga, seega jäid ära minu igapäevased jalutuskäigud, neli korda päevas 3,5 km üks ots. Olen  väiksema lapsega kodus, koristan ja kokkan. Küpsetan ja söön, üks kord päevas, terve päev ja öösel ka. Nii mõnigi kord olen lubanud, et panen külmkapile luku. Nii mõnigi kord olen lubanud, et ei, aitab, enam ei küpseta ning siis teen näiteks suure potitäie sefiiri kuuest munast ja kolmesajast grammist suhkrust ning söön selle üksi ära. Kooke küpsetan ka ikka mitu tükki korraga, sest muidu lihtsalt kõigile ei jätku ja ikka rammusaid, paksu šokolaadiglasuuriga. Meeletu küpsetiste õgimine kestis pea kaks kuud. Ahi töötas vist küll pea ööpäev jutti. Muidugi kasvas siis ka minu kehakaal. Sel korral ma teadsin, miks ma paisusin - ma pugisin meeletult kooke, jäätiseid ning loputasin need kõik alla kokakoolaga. Öösel  sõin võileibu ka . Olin  löönud käega ning leppinud teadmisega, et olengi üks kole, paks, blond "poolakas" ja ei  saa enam iial normaalkaalu tagasi. Hea, kui sul on sõber... Mul õnneks mõned on;). Rääkisin oma sõbrananle, missuguse õgimisega olen viimasel ajal tegelenud ja kuidas ma siiski ikka tahaksin olla kena naine, mitte suur vaal ja et oleme abikaasaga otsustanud - enam ma ei küpseta, magusat koju ei osta, sööme liha ja salatit. Oh, kui palju kordi me oleme seda püüdnud järgida ja oh, kui palju kordi oleme ebaõnnestunud. Sõbranna teatas nagu muuseas, et tema teeb ikka seda oma rasvatoitumist ja on kaotanud mõne kuuga 11 kilogrammi oma kehakaalust. Mis? Kus? Millal?   Nüüd käis minu KLÕPS. Ma polnud sellisest toitumisest midagi kuulnud ja otsustasin asja uurida. Alustasin blogist LCHFEesti ja olin kui puuga päehe saanud. Blogipidaja on kõik kenasti lahti seletanud ja enda piltide, kogemuse ning teadmiste näol näidanud, et see tõesti toimib ja et pole isusid, nälga. Minu jaoks on see blogi kui Piibel usklikule. Kaotada pole ju midagi. peale kilode muidugi. Kui see ka ei aita, ei aita miski. Aga mina usun, veelkord.

26.veebruaril 2015 algas minu uus elu LCHF toitumise järgi. Möödunud on neli päeva, kuid mingeid magusaisusid või muid isusid mul pole, kaks päeva valutas küll meeletult pea, kuid selline kõrvalnäht olevat normaalne. Rasvakohv mulle maitseb, heast lihast pole ma kunagi ära öelnud. Algus on paljutõotav. Energia on ka tagasi tulnud. kas nüüd või mitte iial!
Eile ostsin kaalu. Oleksin vist pidanud ostmata jätma ning teadmatuses edasi olema, sest reaalsus on karm- olen two in one, ja see pole hea teadmine. Ma pole iial nii palju kaalunud, kohutav! Jäätisekarbi jäerele ma igatahes ei haaranud ja see on hea märk. LCHF- toitumist jälgides on mul kergem olla ja küll need kilod ka kaduma hakkavad, teisiti lihtsalt pole võimalik.