Oh, kuidas mulle ei meeldi, kui asjad ei ole nii, nagu need olema peaksid. Ma ei pea siin silmas mingit minu arvamus ja vale arvamus diktatuuri, vaid lihtsalt mind nii ärritab (või ma ei teagi, mis see õigem väljend oleks), kui asjad ei lähe plaanipäraselt. Hetkel on äärmiselt suureks stressiallikaks kool. Hommikul ärgates on esimene mõte: ei tea, mitmes ta nüüd seal ootejärjekorras on ja peale helistamist vastavale ametnikule, et infot saada, on masendus meeletu ja tuleb lootusetuse tunne. Ühelt poolt jõuan ma peas genereerida, et miks küll kõik peab nii jubedalt raske olema, miks on vaja end pidevalt tõestada, tõstada, tõestada ja võidelda, teisest küljest tunnen ma end pahasti, et võitlen, ma pole ju inglane ehk mul pole siis õigustki oma lapse heaolu eest siin riigis seista, tuleb vastu võtta see, mis antakse. Siis aga - ma pole ju sellepärast kehvem, et olen teisest rahvusest! Me pole kolinud siia maksumaksja kulul toetustest elama, me ise oleme maksumaksjad ja peale kohustuste võiks olla ka õigused, seega- mul on ju õigus võidelda oma lapse eest, kes see teine seda ikka minu eest teeb? See võitlus on lihtsalt nii ilmatult raske ja üha enam mulle tundub, et jooksen lihtsalt peaga vastu seina Samas ma ikka loodan, et mu laps saaks just sinna kooli, mis on tema jaoks parim. Eile seadsime sammud kooliriiete poodi. Mulle väga meeldib, et siin on koolivorm, ma olen igati selle poolt. Praeguseks hetkeks ongi koolivorm kooli juures kõige positiivsem asi üldse. Kuna ma aga ei tea, kuhu kooli mu laps sügisel läheb, tuleb mul osta kaks koolivormi ja see mulle enam nii väga ei meeldi. Koolivormid on koolidel nii erinevad, et isegi tavalised triiksärgid polegi nii tavalised - ühes koolis kantakse lipsu, teises mitte, seega on lõiked totaalselt erinevad, pintsak- seelik erinevad nii värvilt kui tegumoelt. Kaks komplekti (olgem ausad, poolikut komplekti), mis sisaldavad vaid must be varustust, et laps esimesel septembril kooli saata, maksavad kokku £230 . Kas mul on lapse suhtes ahviarmastus? Lihtsam oleks ju osta ühe kooli koolivorm ja saata laps kooli, kuhu koolikohta pakuti, liiatigi, kui tegemist on hea kooliga, suunitlus inglise keel ja humanitaarained, aga ei , minul on vaja võidelda ning saada koht kooli, mis on minu lapsele ideaalne. Jah, ideaalne kool on olemas! Igal koolil on oma head ja vead, igas koolis on kiusajaid, nõmedaid ja vähem nõmedaid õpetajaid jne jne, kuid kui laps on õnnelik, saades õppida just selle suunitlusega koolis, mis talle enim huvi pakub, siis ma teen kõik , mis minu võimuses, et oma last aidata. jooksen peaga vastu seina, saan haiget ja jooksen ikka edasi - vastu seina. Võibolla, ainult võibolla...... ja selle võibolla pärast ma olengi stressis.
"Tänu" sellele suurele koolistressirallile (vahel tundub, et olen selle ise endale kaela tõmmanud ja lihtsam oleks hüüda: las minna! aga kas peab, alati) on üha enam hakanud mu peas tiksuma mõte kolida tagasi Eestisse. (No mida ma selle koolikoha pärast nii palju võitlen nüüd! )Kuhu? Kindlasti mitte Tallinnasse, olgugi, et seal on mul korter ja seega koht olemas, kus elada, tõenäoliselt saaks laps ka oma vanasse klassi tagasi ja noorema lapse saaksin peagi lasteaeda panna, ja...... siis tuleb meelde, miks ma sealt ära kolisin ning elamine Tallinnas on välistatud, ei ole "suurlinnatuled" ja kooselu "armsa vennasrahvaga" minu jaoks. Siin ka nagu olla ei taha ja jõuangi tagasi algusesse: igal pool on parem kui kusagil mujal. Tegin plusside ja miinuste tabeli - minu hing tahab tagasi Eestisse, ma igatsen sealset haridussüsteemi, laulupidusid, tähtpäevi, eestikeelset teatrit, kultuuri üldse, meile omaseid nalju ja arusaamu (naabrist parem mentaliteeti tõesti mite, kuid olen omadega jõudnud täpselt nii kaugele, et tegelikult ei lähe mulle korda, mida suvaline Maali minust arvab, sest lõppkokkuvõttes ei saa keegi teine minu elu elada). Ma ei ole meie peres üksi. Miks mina pean loobuma, miks mina pean oma soovi alla suruma? Tunnen, et pead tõstab mässaja. Võibolla on asi selles, et ma olen liiga kaua kodus istunud, kokanud, kraaminud ja küpsetanud. Ma lihtsalt tunnen, et olen palju, palju enamaks võimeline. Ma ei taha manduda. Siin olen ma vangis - lapsed lähevad siin neljaselt kooli, meie mõistes lasteaedasid siin pole, alla 14-aastast ei tohi üksi koju jätta, ka minutikski mitte. Ma teadsin seda kõike enne siia kolimist, aga ikka kolisin ja nüüd vingun. Tõe huvides peab muidugi mainima, et asjaolud on oluliselt muutunud - kolides ei olnud meil väiksemat last ja polnud absoluutselt mingitki usku, lootust, mida iganes, et ta üldse kunagi tuleb, aga nüüd on ta olemas ja tuleb teha korrektuurid. Just väiksem alapse pärast ma koju tagasi tahangi. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas ma ta siin neljaselt kooli saadan ja veel mituteist aastat turvamees olen. Mulle ei istu see kiigu juures teiste emadega rääkimine stiilis: meil on juba kaks hammast ja meie juba keerame. Mul on ammu hambad suus ja keerata oskan end ka, mina ja minu laps on kaks erinevat inimest. Ma tahan jälle hingata, rõõmus olla ja nautida koristamist, kokkamist, küpestamist, lastega mängimist ja vaba olemist! Praegu tundub kõik selline pealesurutud ja õnnetu ja kui sinna juurde veel toidule mõelda- olen endiseltLCHF-i lainel ja see toimib, aga - mis mõttes ei tohi ma virsikuid süüa, kui need mulle laualt otsa vaatavad?!
