Lõpuks ometi

Pea kuu aega olen toitunud LCHF-i järgi ja ma olen väga rahul. Kus ma küll varem olin? Ma siiski usun, et suur osa on enesekontrollil. Meil on alati kodus magusat: puuvilju, jäätist, šokolaadi, kui mitte kõike korraga, siis midagi ikka. Ma lihtsalt ei võta neid enam, sest olen endale selgeks teinud, need pole mulle head. Muidugi olen ka varem teadnud, et pole hea süüa süsivesikuid ja kartulikrõpsud pole toit, kuid kui on ikka must masendus ja käegalöömistunne, siis on need lohutuseks ideaalsed. Ja kui trumm on läinud, pole mõtet ka enam pulkadega vehkida - nii on alati  olnud võtta ka jäätisetünn ja nämmad võikud.
Olin väga üllatunud, kui avastasin, et ma pole pea kuu aega joonud ühtki tassitäit lattet, joonud cocat ega söönud ainsatki võileiba, muust crapist rääkimata. Tõesti? Tõesti. Ma valetaks, kui ütleksin, et absoluutselt ei isuta. Lõik toorjuustukooki ja latte on minu jaoks igati ahvatlevad, suured punased maasikad samuti ja kvaliteetne šokolaad. Ma armastasin varem kartuliputru, porgandi-ananassisalatit, kartulisalatit, lasanjet, üldse erinevaid pastatoite ja ma ei kujutanud ette, et enam neid ei tee ega söö. Silmadega söön ma endiselt kõike, kuid nüüd ma TEADVUSTAN, et nii ei tohi. Ma olen harjunud nüüd sööma teistmoodi ja see pole raske. Toidu peale kulub ka oluliselt vähem raha, seda aga ei suuda uskuda tuttavad, kellele olen rääkinud oma uuest toitumisest. Loomulikult ei tüüta ma oma tuttavaid järjepidevalt LCHF-ist rääkides, kuid kui kaaluteema jutuks tuleb (no ja naistel tuleb see pea alati jutuks ;) ), ütlen sõna sekka ning enamasti saan vastuseks: jaaa, tahaks ka ikka alla võtta, aga ma ikka ei suuda loobuda sellest, tollest ja kolmandast asjast. Lapsed ju ikka tahavad "normaalset" toitu. Mida vajalikku sisaldab makaron või kalapulgad ja friikad, mis siin nii tavalised menüüdes on?! Mina ei saa kedagi muuta. Olen vaid öelnud, et ju te siis ikka nii väga ei taha kaalu kaotada, kui pole nõus loobuma ja isegi mitte proovima. Kaotada pole peale kilode küll mitte midagi. Ma arvasin ka, et ei suuda lattet joomata elada, aga elus olen ja täitsa rõõmus ka;). On täiesti võimalik teha frikadellisuppi ja seda ise mitte süüa, täiesti võimalik on küpsetada kooki ja seda mitte süüa ning kohv ilma suhkru ja piimata on  kohvi maitsega.
Alustasin LCHF-i suure hurraaga ning suhteliselt range joonega. Esimesed kakas nädalat olin kohe väga range, siis aga otsustasin, et tahan elada ja toitu nautida, mitte süüa, et kõht oleks täis, nii on minu taldrikul suur osa köögiviljadel. Pea kuu ajaga olen kaotanud 4.6 kg ja leian, et seda pole sugugi vähe. Kui nii edasi (teisiti pole võimalik) olen ma jõuludeks normaalkaalus ja järgmisel suvel juba lausa ideaalilähedane. Ma pole endale varem nii pikki esmärke seadnud, ikka pigem päev korraga,  rohkem lihtsalt pole julenud. Nüüd on kõik lihtne ja loogiline, maitsev ka ;). Oleks ma vaid varem teadnud.... Oleks on sama kehv mees kui Poleks ja kalkun ka arvas :).
Väljas on kaunis kevad ja kaugel see suvigi enam, siis on juba jõulud ja kõik ongi hästi :).

Sööks vist terve grillitud põrsa, kui see taldrikul oleks

Tegelikult on ju kõik hästi, ma olen kergem kui alustades, välja muidugi ei paista, aga ma muudkui korrutan endale, et enesetunne on hea. On ta jah!  Mul on selline uni keset päeva, et jään lausa nõusid pestes magama. Mul on selline isu magusa järele, et endiselt roniks mööda seinu üles. Ma pole kordagi vääratanud , aga mul on meeletu nälg, alalõpmata. Ma olen võimeline vist terve grillitud põrsa ka korraga ära sööma, kui see mul vaid taldrikul oleks.
Peekon ja muna - tänan ei. Ma olen tõsiselt tüdinud - köögi koristamisest :). Varem, kui ma ei söönud nii tervislikult:), kulus mul hommikusöögijärgseks koristuseks 20 minutit, nüüd aga 45. Kööki koristan ma ajal, mil väikemees magab ja ta magab ainult napi tunni, seega jääb mul iseendale olemise aega vaid 15 minutit. Koristamata ka jätta ei saa - see peekoni ja muna praadimise hais on lihtsalt jälk ja see rasv, no seda on igal pool. Võiks ju köögiukse kinni panna ja lihtsalt ignoreerida? Ei saa, sest see segab elamist. Ma ei saa juua rahus kohvi ja iseendaga olla, kui mul on pliidil pesemata pann ja rasvapritsmed. Öäk! No ja see hais. Võibolla sellepärast mu kaal viimased päevad seisabki, et ma pole enam muna ja peekonit praadinud? Olen teinud hoopis hommikusöögiks salatit, umbes sellist: avokaado, keedetud muna, porru, paprika ja selle siis vastavalt kas oliivõliga või lusikatäie majoneesiga maitsestanud, peale veits peekonikuubikuid ka (meil müüakse neid siin ready to eat kujul). Siis ma olen teinud täidetud mune: munakollase sisse võid ja oliive, kõik kenasti kombaini, prr, prr ja valmis ongi. Rasvakohv on endiselt menüüs, olen jõudnud isegi proovida kolme erinevat kookosrasva. Tuunikalasalatit olen ka hommikus söönud: tuunikala, keedetud muna, porru. Ja siis ma söön terve päev ning helistan abikaasale ja küsin ega tal kõht tühi pole. Väidetavalt pole. Nii mõnelgi hommikul ei söö ta üldse, joob vaid rasvakohvi ja kõik. Väljudes kinnitab, et tal pole tõesti kõht tühi. Ta teeb päev otsa rasket füüsilist tööd ja õhtul  teatab, et otseselt nälga pole, aga nüüd juba sööks küll. Ja siis ta sööbki maksimaalselt 2 tükki liha, veits rohelist  ja joob vett kõrvale. Ta on kaotanud kaalu üle 5 kilo ja see paistab välja ja tal on enesetunne hea- ta pole väsinud, tal ei valuta pea ja tal pole nälga ega ka magusaisu. Absoluutselt ebaaus. Ma tõesti kardan, et ühel päeval kaalun temast rohkem.
Eile oli emadepäev- minu soov oli seaduseks (tegelikult on minu soov alati seaduseks) ja nii me kodus ei passinud. Siiski oli kodust lahkumine  kuidagi väga ekspromt,hommikul üheksa ajal,  pidime minema vaid korraks nn kirbukale, kuid siis leidsime end juba vanavara laadalt, muuseumist, koerte varjupaigast, hüppasime toidupoest ka läbi ja koju jõudsime kuue paiku õhtul. Suurem laps jõudis end laadida krõbinate ja piimaga, väikemees sõi putru, mina oma avokaado,muna jne salatit ja jõin rasvakohvi, abikaasal oli tegemist vankri pakkimise, autokummide kontrollimise jms, süüa ta ei tahtnud ja kohvi juua ei jõudnud, sest olime juba uksest väljas. Lõuna paiku söötsin väikemeest ja suurem laps ajas sisse suhkruvatti. Kirbukalt jõudis osta kuuma kakao ja ühe donutsi ka, see oli siis hommikusöögi  lisa krõbinatele. Kella kolme paiku oli selge, et me niipea veel koju ei jõua. Sundisin oma meest sööma ja pika hambaga sõi ta kaks grillitud kanakintsu, mõlemad võtsime ka ühe kohvi. Õhtul tegin kodus grillribi, terve suur ahjuplaat oli täis.Suur laps näris paar ribi ja sõi salatit ning kaanis meeletult mahla, abikaasa tõstis peopesa suuruse tüki taldrikule, sõi selle ära ja väitis, et kõht on nii täis, et ei jõua liigutadagi. Ebanormaalne! Kui ma köögis süüa tegin, sõin ma kaks grillkanakintsu ja enne kui ma ribi lauale viisin, olin sealt endale juba tüki hauganud ja lauas muidugi tõstsin veel.  Hommikust salatit oli ka veidi alles ja ma sõin seda ka. Ribi oli tõesti palju ja ma juba rõõmustasin, et täna polegi vaja süüa õhtuks teha. Ja ja - kes ribi ära sõi? Mina muidugi! Kuskil kella kümne paiku täna hommikul tundsin, et kõht on tühi. Tegin rasvakohvi ning praadisin võis ahvenat (250 g tükk). Kohvi jõin ära, kala veits näksisin ja lennutasin toidujäätmetesse - kohe üldse ei maitsenud. Ja siis ma käisin kapi kallal, võtsin veits juustu, natukese aja pärast väikse tüki ribi siis natukese aja pärast jälle tüki juustu, siis tegin endale ühe musta kohvi, siis sõin ühe keedetud muna, siis närisin jälle ribi. Viimaks potsatasin arvuti taha, et ma ometi kogu aeg ei sööks. mul pole kõht tühi , aga ma ainult sööks ja sööks ja sööks ja vist jääkski sööma. Ime siis, et kaaluakaotus on just sealmaal, kus ta on, kui ma nii palju söön! Hea, et juurde poel vähemalt tulnud. No see uni - isegi kohv ei ärata!
Võiks ju võtta oma väikemehe ja rulluisud alla panna ja õue minna, siis ma vähemalt ei sööks vahetpidamata. Ma lihtsalt ei viitsi ja ma pole ka suurem asi rullitaja - harjutajast pidavat saama hea harjutaja, aga mul on ikka maa külmand või siis kärss kärnas. Mul on väga head uisud ja siin lähedal ka päris hea tee uisutamiseks, vihma ka enam ei saja. Võiks ju? Väikemees magab :), ei raatsi teda äratada, pärast on viril pool õhtut. 
Ma vist jäängi elu lõpuni paksuks ja arvestades seda, mida kõike ma täna olen endale sisse ajanud, siis vist ikka olen vääratanud ka.

Ilusatest inimestest

Jah, igal pool on parem kui kusagil mujal :). On aegu, mil ma igatsen tagasi Eestisse, näiteks siis kui on laulu-või tantsupidu või siis kui on esimene september ja kõik on pidulik. Kui aga mõtlen Tallinna ühistranspordi peale või üldse Tallinna peale, kaob igasugune igatsus ära.( jah, Tallinn pole kogu Eesti, aga seal on mul koht, kuhu minna).
Minu piirkonnas teenindab linnaliine First Essex, tõesti bussid ei ole väga tihti graafikus ja mõnikord valmistab see meelehärmi, kuid bussijuhtide viisakus ning abivalmidus kaalub selle mitmekordselt üles.  Inimesed on viisakad, keegi ei trügi ega sõimle, veel vähem nügib küünarnukkidega.
Millegipärast kangestub mulle silme ette Viru bussiterminal ja peatus nr 3- kohutav, mis seal bussi oodates toimub ja  jätkub bussis. Lisaks rüselemisele on igas bussis vähemalt 1 haisukott, räuskav mutt ja purjus kaaskodanik. Bussijuht on ka muidugi umbkeelne ning peaasi on kiirendades kohalt söösta ja graafikus püsida. Bussist väljudes tuleb olla kibekiire, et mitte uste vahele jääda
Ja siis ma ootan bussi siin, Essexis ja ma tunnen end hästi. Peatuses seisavad inimesed kenasti järjekorras, bussi saabudes nad ei torma. Bussijuht müüb pileteid, naeratab, ütleb rõõmsalt tere. Tema käest on võimalik piletit ostes ka näitkes küsida, et kui ma tahan sõita raudteejaamast ülikooli juurde ja ülikoolist edasi teise linna ja siis tagasi koju, siis mis pilet oleks mul kõige kasulikum osta, kus peatuses ma maha pean minema ja et kas bussijuht annaks mulle märku, kui minu peatus on. Jah, teised ootavad ja keegi ei nurise ega sõimle. Kui peatuses soovin väljuda, pean  aegsasti nuppu vajutama ning istuma kuni bussi peatumiseni oma kohal. Turvalisus! On piisavalt aega võtta oma asjad ning rahulikult väljuda. Mina olen ikka püüdnud kiiresti-kiiresti, et mitte teistele jalgu jääda, aga eile oli pikk sõit, võtsin tite vankrist välja ja  pakkisin vankri kokku, et mitte hõivata kolme istekohta. Vajutasin väljumiseks nuppu, bussi peatudes võtsin vankri ning pakkisin tite kenasti sisse. Tänasin ka loomulikult ja bussijuht naeratas ning soovis kena päeva! Graafikus mittepüsimine polegi nii halb, head on palju rohkem. Ma olen lihtsalt harjunud, et kui on kuskile aja peale minek, tuleb minna igaks juhuks kaks bussi varasemaga :).

 Toitumisplaanist pean  kenasti kinni, uued rulluisud ostsin ka . Ole sa tänatud mu kolmerattaline vanker, nii on rullitada lihtsam ;) Päike särab ja väljas on kevad!

  Istub , kamandab ja ei taha ära minna 

Täna on väga minu eelmise elu moodi päev, kuid siiski väikese erinevusega. Ma ei näksi ja ma ei kuluta sadu kordi külmkapi ust olgugi, et külmkapis on jube külm ja lihtsalt tuleb sinna sooja sisse lasta :).
Mul on selline isu magusa järele, et roni või mööda seinu üles. Ja siis ta endiselt istub seal ja kamandab-  see kuradi väike Kurat (kes on tegelikult ikka päris suur ja ronib nüüd juba lausa kukile), no pool päeva on seletanud: võta väike tükk kooki, häääästi väike. Ja mina kuuletun, lähen külmkapi juurde, avan ukse, vaatan kooki ja siis ta tuleb - minu terve mõistus! (täna avastasin, et see siiski on mul olemas, vähemalt mõningate asjade suhtes) ning kook jääb puutumata. Selleks korraks. Viskaks minema? Ei raatsi, ikkagi ise tegin- havi käsul. Võibolla võiks õige pisut glasuuri mekkida? Hääästi natukene, nii sõrmeotsatäis. Ja Kurat kukil juba rõõmustab, samas terve mõistus koputab. Sorin arvutis pildialbumeid ja midagi ilusat neis küll pole. Glasuuri maitsmine pole hea mõte. No see magusaisu tapab!
Keedan ühe kohvi (vahukoorega) ja teen muna-majoneesi-makrelli salati. Kolm ampsu salatit, veerand tassi kohvi ja magusaisu - pole kuhugi kadunud. Sa kuradi Kurat, hakka astuma! No kuidas võtab muna- majonees-makrell magusaisu ära? Mul pole kõht tühi, ma tahan magusat! Lihtsalt tahan! Ahaa- tahtmine on taevariik, saamine aga iseasi. Ma olen endale uue sõbra leidnud, lisaks Kuradile ja Tervele Mõistusele, Iseenda. Iseendaga saan päris hästi läbi, lahkarvamusi küll esineb, aga laias laastus on ju meie suhe hea :). Hakkan vist mõistust kaotama, räägin Iseenda ja Kuradiga - no ikka parem kui Delfit lugeda.
Mulle meeldib LCHF järgi toituda, liiatigi , kui tulemusi näeb nii kiiresti. Poolteist nädalat  ja  - 3 kg. Põrgusse see Kurat, mul on teised plaanid.

Rohi on rohelisem ;)

Ma ei kirjuta sellest, kuidas Inglismaal on kõik palju parem kui Eestis. Kindlasti ei ole see nii, aga siin on rohi rohelisem, sõna otseses mõttes,  päriselt! Mulle lihtsalt meeldib kevad ja siin algab see nii vara. Nartsissid õitsesid  sel aastal juba veebruari keskel. Täna oli meil väljas seitseteist kraadi sooja, päike paistis ja ma ei näinud mitte ühtegi morni inimest.
Nädalavahetustel on  peatänaval turg, kus müüakse kala, juustu, erinevaid kooke- küpsetisi, lilli, india toitu ja köögivilju. Ei puudu ka kiirtoit - burger (siin koosneb see  külmast saiast, mille vahel praetud kotlet, soovi korral ka praetud sibul ning peal ketšupilärakas), täpselt selline, mis mind  ei isuta, aga mis käib siinse turumelu juurde.  Eelmisel aastal tundsin ma puudust ehtsast burgerist, no sellisest, mida   Siriuse putkast (pole aimu ka, kas see koht enam üldse olemas on) või  Staabist sai.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada rohelisest turust - aedviljad, juurikad, marjad - need on ilusad ja värsked, müüjad on toredad ja sõbralikud. Üldse on siin palju viisakust, lugupudamist ja teistega arvestamist, kuid sellest ehk mõnel teisel korral.
Täna on lihtsalt imeliselt imeline laupäev :)

Mmm, ma armastan kohvi, olen kohvisõltlane. Eriti meeldib mulle minu suur tass ja iseendaga olemine
Minu hommik ei alga selleta

Muuhulgas tõin ka ühe "nunnu" turult - õhtusöögiks liha kõrvale (no kui ma muidugi raatsin, näeb laual nii lahe välja, lille asemel) :)

Nädalajagu uut elu

Täpselt nädal aega oleme abikaasaga toitunud LCHF reeglite järgi. Muidugi mõista ei võistle me omavahel, kuid ikkagi ;), meestel on kuidagi lihtsam. No nt pole tal pea valutanud, seebimaitset pole suus olnud ja väsimust ka mitte. Ma ei teagi, kui palju kilosid ma nädalaga kaotasin, sest kaalu ostsin alles reede õhtul (toitumist alustasin kolmapäeval). Reede hilisõhtust kolmapäevani oli kaalukaotus 1.9 kg. No olgem ausad, on ka mida kaotada. Enesetunne on igatahes väga hea ja midagi peale vajaliku ja õige toidu suhu pista ei taha.
Küpsetasin täna ühe koogikäki. Laps väga tahtis. Üle kuu aja olid koogid meie peres igapäevased, mul lihtsalt oli meeletu küpsetusmaania. Katsetasin erinevaid glasuure ja koogid ise ka olid ikka väga rammusad. Täna tegin elus esimest korda nii  kooki, et mitte kordagi ei maitsenud mitte midagi. Ma teen alati kooke tunde järgi, vahel vaatan retseptidest vaid koostist. Laps sõi, tõstis näpud püsti ja ütles, et väga hea on. Talle on siiani uskumatu, et terve kook ongi tema jaoks ja me ei võta tükikestki. Ausalt, ei isuta. Ses koogis on pea  kaks klaasi suhkrut, lisaks veel toffeesiirupit, kakaod jms.

Kui tulevad ootamatud külalised ja kibekiirelt on kooki tarvis, siis:
vahusta 6 munavalget kõvaks vahuks
teises kausis vahusta 6 munakollast 1 1/2 klaasi suhkruga, lisa veidi ka vaniljesuhkrut
lisa ca 200 grammi sulatatud võid (pigem rohkem kui vähem) ning vahusta veel
lisa vahustatud munavalge, sega.  Lisa juurde 2 klaasi jahu, mille hulka on segatud 2 teelusikatäit küpsetuspulbrit.Sega kõik läbi. (mina kasutan miksrit, saab kiiremini) Ja ongi valmis, nüüd tuleb segu vaid küpsetuspaberiga kaetud lahtikäidavasse koogivormi valada (segu on umbes hapukoorepaksune),  200- kraadises ahjus (pöördõhuga) 30 minutit küpsetada. Koogi sisse võib lisada mida iganes, nt virsikuid, õunu, šokolaaditükke, rosinaid, mandleid, pähkelid jne jne.
Mina valasin pool taignast vormi, teise poole sisse segasin kakaod ning valasin peale, veits toffeekreemi ka, tuligi värviline käkk :), enne kui šokolaadi jõudsin hakata glasuuriks sulatama, oli lapsel juba nuga koogis. Ju siis polnud glasuuri vaja. See on tõeliselt lollikindel ja äärmiselt lihtne kook, õnnestub absoluutselt kõigil.

Tervislikkusest me koogi puhul ei räägi, eks :). See polegi kõigile mõeldud, söövad need, kes seda endale lubada saavad  :).

Pühapäev

Hommikul valmistasin abikaasale lillkapsa-juustukuklil veise-lambalihakotletti. Idee sain Kadi blogist. Silikoonvorme mul pole, seega pidin improviseerima - minu kuklid valmisid ahjus väikeseid lahtikäidavaid koogivorme kasutades. Tulemus siis pildil näha. Maitses ka hästi. Rasvakohvi tegin samuti. Viimane maitseb nii mulle kui ka ka abikaasale väga. Lambalihast ma lugu ei pea, seega jäi kotlet minu poolt maitsmata, kukkel seevastu oli imehea, eriti külmalt.

Muna ja peekon on mulle alati maitsenud, kuid selle praadimisest tulev lõhn ei kuulu kohe kindlasti mu lemmikute hulka, eriti veel imepisikeses köögis, mis mul on. Nii teengi aegaajalt hoopis Munamütsikesi.

Esmaspäeva hommikul


Munamütsikesed

Vaja läheb silikoonist muffinivormi, muna, peekonit, juustu ning näpuotsatäis pipart
määri vorm võiga ning vooderda peekoniga, löö sisse muna, puista peale veidi pipart ning kata pealt juustuga (varem panin juustu alla tomativiilu ka). Küpseta 200-kraadises ahjus pöördõhuga ca 10 minutit.

Määri vorm võiga ning vooderda peekoniga

Lisa muna ning veidi pipart

Riputa peale juustu ning pista ahju. 10 minutit hiljem saad Munamütsikesed

Võta mütsid lusika abil vormist välja, aseta taldrikule, veidi garneeringut ka ning head isu!