Lõpuks ometi

Pea kuu aega olen toitunud LCHF-i järgi ja ma olen väga rahul. Kus ma küll varem olin? Ma siiski usun, et suur osa on enesekontrollil. Meil on alati kodus magusat: puuvilju, jäätist, šokolaadi, kui mitte kõike korraga, siis midagi ikka. Ma lihtsalt ei võta neid enam, sest olen endale selgeks teinud, need pole mulle head. Muidugi olen ka varem teadnud, et pole hea süüa süsivesikuid ja kartulikrõpsud pole toit, kuid kui on ikka must masendus ja käegalöömistunne, siis on need lohutuseks ideaalsed. Ja kui trumm on läinud, pole mõtet ka enam pulkadega vehkida - nii on alati  olnud võtta ka jäätisetünn ja nämmad võikud.
Olin väga üllatunud, kui avastasin, et ma pole pea kuu aega joonud ühtki tassitäit lattet, joonud cocat ega söönud ainsatki võileiba, muust crapist rääkimata. Tõesti? Tõesti. Ma valetaks, kui ütleksin, et absoluutselt ei isuta. Lõik toorjuustukooki ja latte on minu jaoks igati ahvatlevad, suured punased maasikad samuti ja kvaliteetne šokolaad. Ma armastasin varem kartuliputru, porgandi-ananassisalatit, kartulisalatit, lasanjet, üldse erinevaid pastatoite ja ma ei kujutanud ette, et enam neid ei tee ega söö. Silmadega söön ma endiselt kõike, kuid nüüd ma TEADVUSTAN, et nii ei tohi. Ma olen harjunud nüüd sööma teistmoodi ja see pole raske. Toidu peale kulub ka oluliselt vähem raha, seda aga ei suuda uskuda tuttavad, kellele olen rääkinud oma uuest toitumisest. Loomulikult ei tüüta ma oma tuttavaid järjepidevalt LCHF-ist rääkides, kuid kui kaaluteema jutuks tuleb (no ja naistel tuleb see pea alati jutuks ;) ), ütlen sõna sekka ning enamasti saan vastuseks: jaaa, tahaks ka ikka alla võtta, aga ma ikka ei suuda loobuda sellest, tollest ja kolmandast asjast. Lapsed ju ikka tahavad "normaalset" toitu. Mida vajalikku sisaldab makaron või kalapulgad ja friikad, mis siin nii tavalised menüüdes on?! Mina ei saa kedagi muuta. Olen vaid öelnud, et ju te siis ikka nii väga ei taha kaalu kaotada, kui pole nõus loobuma ja isegi mitte proovima. Kaotada pole peale kilode küll mitte midagi. Ma arvasin ka, et ei suuda lattet joomata elada, aga elus olen ja täitsa rõõmus ka;). On täiesti võimalik teha frikadellisuppi ja seda ise mitte süüa, täiesti võimalik on küpsetada kooki ja seda mitte süüa ning kohv ilma suhkru ja piimata on  kohvi maitsega.
Alustasin LCHF-i suure hurraaga ning suhteliselt range joonega. Esimesed kakas nädalat olin kohe väga range, siis aga otsustasin, et tahan elada ja toitu nautida, mitte süüa, et kõht oleks täis, nii on minu taldrikul suur osa köögiviljadel. Pea kuu ajaga olen kaotanud 4.6 kg ja leian, et seda pole sugugi vähe. Kui nii edasi (teisiti pole võimalik) olen ma jõuludeks normaalkaalus ja järgmisel suvel juba lausa ideaalilähedane. Ma pole endale varem nii pikki esmärke seadnud, ikka pigem päev korraga,  rohkem lihtsalt pole julenud. Nüüd on kõik lihtne ja loogiline, maitsev ka ;). Oleks ma vaid varem teadnud.... Oleks on sama kehv mees kui Poleks ja kalkun ka arvas :).
Väljas on kaunis kevad ja kaugel see suvigi enam, siis on juba jõulud ja kõik ongi hästi :).