Istub , kamandab ja ei taha ära minna 

Täna on väga minu eelmise elu moodi päev, kuid siiski väikese erinevusega. Ma ei näksi ja ma ei kuluta sadu kordi külmkapi ust olgugi, et külmkapis on jube külm ja lihtsalt tuleb sinna sooja sisse lasta :).
Mul on selline isu magusa järele, et roni või mööda seinu üles. Ja siis ta endiselt istub seal ja kamandab-  see kuradi väike Kurat (kes on tegelikult ikka päris suur ja ronib nüüd juba lausa kukile), no pool päeva on seletanud: võta väike tükk kooki, häääästi väike. Ja mina kuuletun, lähen külmkapi juurde, avan ukse, vaatan kooki ja siis ta tuleb - minu terve mõistus! (täna avastasin, et see siiski on mul olemas, vähemalt mõningate asjade suhtes) ning kook jääb puutumata. Selleks korraks. Viskaks minema? Ei raatsi, ikkagi ise tegin- havi käsul. Võibolla võiks õige pisut glasuuri mekkida? Hääästi natukene, nii sõrmeotsatäis. Ja Kurat kukil juba rõõmustab, samas terve mõistus koputab. Sorin arvutis pildialbumeid ja midagi ilusat neis küll pole. Glasuuri maitsmine pole hea mõte. No see magusaisu tapab!
Keedan ühe kohvi (vahukoorega) ja teen muna-majoneesi-makrelli salati. Kolm ampsu salatit, veerand tassi kohvi ja magusaisu - pole kuhugi kadunud. Sa kuradi Kurat, hakka astuma! No kuidas võtab muna- majonees-makrell magusaisu ära? Mul pole kõht tühi, ma tahan magusat! Lihtsalt tahan! Ahaa- tahtmine on taevariik, saamine aga iseasi. Ma olen endale uue sõbra leidnud, lisaks Kuradile ja Tervele Mõistusele, Iseenda. Iseendaga saan päris hästi läbi, lahkarvamusi küll esineb, aga laias laastus on ju meie suhe hea :). Hakkan vist mõistust kaotama, räägin Iseenda ja Kuradiga - no ikka parem kui Delfit lugeda.
Mulle meeldib LCHF järgi toituda, liiatigi , kui tulemusi näeb nii kiiresti. Poolteist nädalat  ja  - 3 kg. Põrgusse see Kurat, mul on teised plaanid.